Lauri Saatpalu teatrikülastus tekitas temas soovi oma tunded välja öelda

Lauri Saatpalu kirjutab hiljutise teatrikülastuse järel, et teatrikriitikale seatud ootused tekitavad temas küsimusi. Tema sõnul arvatakse vahel, et arvustaja ei tohiks jutustada nähtud lugu ega kirjeldada isiklikke tundeid, vaid peab jääma erapooletuks ning hindama lavastuse eri osi kindlate tavade järgi.
Saatpalu sõnastab seejärel oma kriitilise vaate kriitikute rollile. Tema hinnangul võib selline lähenemine viia olukorrani, kus kirjutaja kiidab lavastaja püüdlusi, kuid jätab mulje, nagu oleks ta kõigest aru saanud, kuigi tegelikult ei pruukinud lavastuse mõte talle avaneda. Ta lisab, et teatrikriitika juurde võivad kuuluda ka tasuta etendusepiletid ja välisreisid ning toob esile, kuidas sellistes olukordades küsitakse kohalikelt, kas külaliste etteaste meeldis.
Oma teksti alguses rõhutab Saatpalu, et ta ei pea end kriitikuks ega kavatse kinni hoida tavapärastest reeglitest. Ta soovib jagada seda, mida ise hiljutisel etendusel tundis, ning peab enda jaoks kõige olulisemaks isiklikku kogemust. Teiste vaatajate tunded jäävad tema sõnul tema pingereas teisele kohale.
Saatpalu märgib ka, et kriitiliste arvamuste puhul kiputakse kirjutaja tundeid ja mõtteid ette heitma, samal ajal kui positiivsete arvustuste korral pole ta selliseid etteheiteid märganud. Tema sõnavõtt keskendub seega sellele, kas teatrikülastusest kirjutades peaks esikohal olema erapooletu hinnang või vahetu isiklik reaktsioon.
Allikas ↗